Postimees tõdeb, et ei saa rahulduda minevikus korduvalt kõlanud üleskutsetega, et e-valimisi tuleb üksnes usaldada.
Oliver Kask, vabariigi valimiskomisjoni esimees kirjutab: „ E-hääletamise süsteemi lähtekood ja tehniline dokumentatsioon on kätte saadav kõigile huvilistele ning kõik toimingud, mis tagavad e-hääletamise ja hääletamistulemuse korrektsuse on kõigile vaadeldavad.“
Arne Koitmäe, vabariigi valimisteenistuse juht väidab, et kõiki e- hääletamise toiminguid kontrollivad iga kord rahvusvahelise kutsetunnistusega infosüsteemide audiitorid.
Ago Samoson, TalTechi juhtivteadur: „Riigile eeskujuks võiks kontrollimatu hääletusmeetodi kasutamisest loobuda ka eelseisval Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimisel.
Selgitavas osas on kasutatud Ago Samosoni , TalTechi juhtivteaduri poolt avaldatud materjali.
1964. aastal astusin mina Tartu I Keskkooli 9-sse klassi õppima matemaatikat just sellepärast, et seal oli arvutiõpe.
Juba tollel ajal õpetati masinkoodi koostamist, mis koosnes käskude jadast, mida nimetati programmiks. Käsud perforeeriti laifilmi lindile, mis söödeti sisse päris tõelisele arvutile URAL – 1, milline töötas tavalistel hõõglampidel ja mäluks oli magnettrummel. See arvuti URAL – 1 oli paras kobakas aparaat, mis asus TRÜ kohvikumajas.
Õppejõud selgitas; vaadake, see arvuti teeb täpselt seda, mida teie tal käsite teha.
Küsisime, et mis kasu sellest siis on, me võime ise ka arvutada?
Õppejõud selgitas, et arvuti teeb ikka ainult seda, mida teie temal käskude kaudu teha käsite, kuid arvuti eelis on see, et ta täidab käske, arvutab meist tuhandeid, isegi miljoneid kordi kiiremini. Meie hakkame õppima käskude koostamist, mis kokkuvõttes on programm, mille järgselt arvuti ülesande lahendab.
Seega on absoluutselt ükskõik, kes kontrollib millised on süsteemi sisse ehitatud kontrollmehhanismid, on ükskõik kuidas enne häälte lugemist e-sedelid sorteeritakse – kõik need käsud nendeks toiminguteks koostab programmeerija ning minul, valijal ei ole mingit sotsiaalset kohustust usaldada seda programmeerijat või koguni tervet rühma programmi koostajaid, audiitoreid, sest alati võib anda käsu, mis genereerib parooli, milline avab kõikide valijate poolt esitatud andmed ja suunab nende hääled sinna kuhu vaja üks sekund enne tähtaja kukkumist, sest arvuti arvutab, täidab käske meist miljoneid kordi kiiremini.
Me kõik teame, et tädi Maalile on antud võti, magnetkaart, mis avab hotellis kõikide tubade uksed ja kes tahab tõesti teada miks tädi Maali kaart avab kõik uksed, saab uurida magnetkaarti.
Aga, kes tõesti tahab teada, miks auto ilma hobuseta üldse liigub, saab uurida auto tehnilist joonist.
Kui auto tehnilist joonist saab igaüks must valgel uurida, siis magnetkaarti tehnilist joonist ehk koodi on võimalik kuidagi moodi uurida, aga arvuti kogu tarkvara koodi uurimiseks, avamiseks võib kuluda aega samapalju, kui Bitcoini koodi avamiseks – miljon aastat!
Et sohi tegemisest keegi kunagi teada ei saaks hävitatakse koheselt hääled, programmid. Seda põhistatakse asjaoluga, et e- valimine oleks sarnane hääletamissedelitega valimisega. Teadvalt ei öelda, et enne hääletamissedelite hävitamist on lubatud asjaosalistel neid kontrollida, mitu korda üle lugeda.
Lihtsustatult seletades on tarkvara üks käskude rida, näiteks liida üksteist arvu kokku. Me ei tea, mis need arvud konkreetselt on, aga me teame, mida nad peavad tähendama. …?“ Siit algabki kontrollimatus, sest programmeerijad võivad anda käsu, et lõpptulemusena erakond Y ei tohi saada rohkem hääli kui erakond X, sest valimised peab võitma erakond X!
Et teada saada kui palju võib erakond Y saada e – hääli on vaja, et paberhääletamise kell oleks kukkunud, siis saab teada, kas erakonnalt Y on vaja e-hääli maha võtta?
Siin ongi vastus küsimusele: „ Miks e-hääled tulevad hiljem, kui paberhääled ?“
Pärast hääletamisaja lõppu võib iga valija kontrollida, kuhu tema hääl läks. Ka see ei maksa midagi, sest iialgi ei saa valija teada, kellega tema hääl tegelikult kokku löödi. Varjunimede jada ei ütle mitte midagi.
Tegelikkuses on nii, et e-hääl läheb justkui musta auku ja selle teekonda teab ainult programmeerija.
Teised riigid ei kasuta e-valimisi just seetõttu, et need pole kontrollitavad ja ega neid e-valimisi nii väga polegi vaja. Pabervalimistega on kogu aeg hakkama saadud.
Teaduskirjanduses paistab silma, et e-valimistega tegeldakse agaramalt just arengumaades, sest pabervalimiste logistikaga on suuri probleeme!
